Mine sisu juurde

Elektrooniline identiteet

Allikas: Vikipeedia

Elektrooniline identiteet (lühendatult ka eID) on andmete kogum, mis seob elektroonilises keskkonnas isiku tema füüsilise identiteediga (isikuga). Elektroonilise identiteedi toimimise alus on avaliku võtme infrastruktuur ehk PKI (public key infrastructure).[1]

eID-d kasutab Euroopa Liidu Infokeskus ka e-identimise kohta.[2]

Eesti mõistes on eID elektrooniliseks kasutamiseks mõeldud isikut tõendav dokument (ID-kaart, mobiil-ID, digi-ID, e-residendi), mida väljastab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti eID kasutab nn. turvalist andmekandjat, mis koosneb kiibist, selles talletatud sertifikaatidest ja võtmetest (PKI), mis tagavad toimingute turvalisuse. Sertifikaat on isikuga seotud elektrooniline dokument, mis sisaldab isikuandmeid ja tema tuvastamiseks vajalikku võtit.

eID kasutusalad Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu määrus

[muuda | muuda lähteteksti]

1. juulist 2016 jõustus Euroopa Liidu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). Määruse rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu 12. oktoobril 2016 vastu E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse[3], mille president 18. oktoobril 2016 välja kuulutas.[4] eIDAS reguleerib piiriülest koosvõimet ehk millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.[5]

eID kolm taset

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kõrge – isik on füüsiliselt ja pädevalt tuvastatud, ta omab näiteks ID-kaarti, m-ID, Smart-ID
  • Märkimisväärne – isik on enam-vähem tuvastatud, tal on identimise vahend (soft sert, parooli tapeet).
  • Madal – isik on esitanud usutavana tunduvad andmed ja saanud näiteks püsiparooli või korduvate paroolidega paroolikaardi.[5][6]

eID osa rakendumine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • eID vabatahtlik tunnustamine 18.09.2015
  • eID kohustuslik tunnustamine 18.09.2018 - riigid peavad aktsepteerima e-teenustes kõiki vastava tasemega teavitatud eID-sid teistest riikidest.[7]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]